Tõnu Oja Kivirähki „Aabitsakuke” sooritus pälvis Kaunases 7.–10. maini väldanud festivalil „Monobaltija” teise koha ja direktorite eripreemia.

Sattumine 7. monolavastuste festivalile „Monokkel” Peterburis viis mind kokku leedu lavastaja Stanislovas Rubinovasega ja tõi kutse Kaunases 7.–10. maini väldanud festivalile „Monobaltija”. Tegu oli Läänemere riikide monolavastusi (11 nimetust Leedu, Läti, Eesti, Vene, Soome, Rootsi, Poola ja Saksamaa esitajatelt) ühendava foorumiga, olles leedulaste esimeseks katseks selles žanris. Lätis toimub samalaadne festival juba aastaid, Venemaal ja teistel suurematel riikidel on neid mitu, loodud on koguni rahvusvaheline monolavastuste festivalide ühendus.

Millal te Eestis alustate, pärisid mitmed Kaunase festivali külalised. Vastasin, et kavalam on ikka ise teistel külas käia ja auhindu kokku korjata. Tegu oli igati motiveeritud ülbitsemisega: selleks hetkeks oli selge, et meie Tõnu Oja Kivirähki „Aabitsakuke” sooritus ei jää lõpudefileel pärgamata.

Ja nii ka läks: üldarvestuses teine koht pluss festivalide direktorite eripreemia. Lisaks ründasid Tõnut monofestivalide korraldajad sooviga „Aabitsakukke” oma programmi angažeerida. Ootamatult žürii liikmeks saanuna (haigestunud saksa kriitiku asemel) võin kinnitada, et huvi äratas ka Eesti lavastuse dramaturgiline materjal, seega pole võimatu, et just „Aabitsakukk” annab tuult tiibadesse Kivirähki näidendite rahvusvahelisele lennule.

Festivali korraldajad polnud paraku panustanud lavastuste sünkroontõlkesse, sestap mängiti oma kodukeeles ja piirduti ingliskeelse sisututvustusega. Leedu- ja venekeelsed esinejad olid seega kohe eelisolukorras, sest neid keeli põhiosa publikust valdas. Aga näiteks läti daamist oli suisa kahju – kui ikka valdavalt tekstipõhise, võõras keeles mängitud monolavastuse juurde ei lisata mingit teavet, millest lugu räägib, on esitajal arusaadavalt võimatu auditooriumi mõistmatuse barjäärist läbi murda.

Näitleja Oja vaieldamatu trump oli „etteantud olude” hiilgav tajumine, mis tähendas tegelikult titaanlikku töömahtu: festivalietenduseks oli Tõnu omandanud kogu teksti vene keeles, andes seega vaatajale võimaluse looga rida-realt kaasa liikuda.

Soodsalt mängis kaasa „Aabitsakuke” asend festivali programmis, sest selleks ajaks olime kuulnud-näinud juba mitut traagikast ja masendusest murtud monoloogi, ootamatult saali täitnud naerupahvakud mõjusid selle järel nagu sõõm värsket hapnikku. Milles loomulikult ei jäänud märkamata ka traagilisemad hoovused, venelasest žüriiliige näiteks leidis paralleele „Aabitsakuke” peategelase Mauno Truubi ja Tšehhovi „Kirsiaia” Firsi vahel.

Monoloogi polüfoonia

Tunnistan ausalt: olen monomaan. Monolavastus ehk üks näitleja teatrilaval on minu jaoks enam kui küllalt. See on puhas, isikustatud ja isiksust rõhutav teatrivorm. Ideaalis vähemasti.

Julgeksin väita, et festival andis küllalt esindusliku pildi monoteatri kesksetest suundumustest, kui eriti uuenduslikud äärmused välja arvata. Esindatud olid nii minimalistlik, vaid näitleja sugestiivsusel püsiv monoloog („Ingel nimega Tevje” Vsevolod Tšubenko ettekandes, eriti aga „Minu põrm” Boguslaw Kiercilt – ei kunstvalgust, ei grimmi, ei dekoratsioone, ainsaks abivahendiks klaasitäis vett), aga ka teatraalsem-lahtisem lähenemine (markantseim rootslase Roger Westbergi „Hamlet-Stand up”, kus ühe näitleja ja ühe muusiku jõududega mängiti saja minuti jooksul maha kogu „Hamlet” ja näitleja pälvis žürii eripreemia).

Olid põhimõtteliselt õnnestunud katsed otsida performance’ilikkust Nietzsche (poola näitleja Janusz Stolarski mängitud „Ecce homo”) ja Dostojevski (leedu näitlejanna Aldona Bendoriute „Kurvad laulud Euroopa südamest” „Kuritöö ja karistuse” motiividel, lavastajaks Eestiski „kodunenud” Kristian Smeds, teine koht) tekstidest.

Vähem veenis soomlase Ville Majamaa versioon biograafilise monodraama valdkonnas, „Hugo Simbergi tiivad”. Paraku jäi mul nägemata esimesele kohale jõudnud töö, leedulanna Birute Mari esitatud „Armuke” (Marguerite Duras’ põhjal), kuid teiste žüriiliikmete üksmeelne imetlus ja varasematel festivalidel saadud auhinnad sundisid otsust aktsepteerima.

Üllatusega võeti vastu info, et „Aabitsakukk” on Tõnu Oja loomebiograafias alles esimene ühemehelugu. Maailmas on tavaks, et näitleja spetsialiseerubki ainult monožanrile.

Küünikud ütleksid ilmselt, et ühemehetükk kui tõeline säästuteater ongi me teatri tulevik. Aga andkem neile andeks, sest nad ei tea, millest nad räägivad. Mitte igaühele pole antud tajuda monoloogi polüfooniat.

Allikas: Monobaltija